Mõtteid ja muljeid liikumise pealt

Pariisi seiklused jätkusid reedel Diori muuseumi külastusega. Me oleme Annikaga ikkagi kultuursed inimesed. Ilm oli jätkuvalt kuum, aga me ei lasknud ennast häirida. Metrood ja taksot ei kasutanud kordagi. Käisime jalgsi ja jõime liitrite kaupa vett. Vee joomises purustasime mõlemad oma senised isiklikud rekordid.

Kui meie Annikaga Pariisi jõudsime, oli vehklemise EM juba alanud. Aga seekord tulime spetsiaalselt naiste võistluseks kohale. Kuigi Annika on sportlik tüüp, polnud ta mitte kunagi varem vehklemisele kaasa elanud ja täna võib öelda küll, et lollidel veab. Annika nägi juba esimesel korral lives, kuidas Katrina Lehis kulla võidab.

Ma tahan! Rooma on üks minu lemmik pealinnu Euroopas ja muidugi ma unistasin sealsest maratonist. Suurim takistus oli peas. Mitte 42,195 kim, vaid see et see toimub märtsis ehk et treenida tuleb lumes ja jooksulindil. Aga jänes šampanjat ei joo ja hoidsin ennast pigem heas füüsilises vormis ja olin valmis kannatama. Tegelikult nautisin ikka ka.

Atlandi ookeani kallastel kulgev rada on Iirimaa creme de la creme.Trass on mägine ja roheline ning ookeanilt puhus igas suunas midagi. 4:25:49 oli väga aus ja õiglane tasu, viimasel kümnel miilil käisid juba igasugu mõtted peast läbi. Kõigil oli raske, aga kõik toetasid kõiki- jooksjad, pealtvaatajad, organiseerijad ja isegi lambad.