2023
Võrkpalliliit
2023. toimusid Tallinnas naiste võrkpalli Euroopa meistrivõistluste alagrupimängud. Võõrustajana oli Eestil koht algrupis tagatud. Vastasteks olid Soome, Slovakkia, Hispaania ning favoriidid Prantsusmaa ja Holland. Elu ja surma mänguks pidi kujunema naabrite vastaseis ning nii ka läks. Tuhandete Eesti ja Soome fännide ees lõppes mäng viiendas geimis seisuga 15:13 soomlaste kasuks. Aga miks see EM mind isiklikult puudutas? Kohe räägin.
"Eesti-Soome, Suvi Kokkoneni pisarad ja Daniela Öhmani EM-i mängusärk."
Esimest korda puutusin atašee rolliga kokku 2017. aastal, kui Tallinnas toimusid meeste võrkpalli MM-valikmängud. Minu hoole alla anti Rumeenia koondis. Kogemus oli nii positiivne, et 2021. aasta meeste EM-ks palusin endale uuesti atašee rolli ja sain hoolt kanda naabrite lätlaste eest.
Naiste EM oli minu radaril, aga kuna see nõuab põhitöölt puhkuse võtmist, siis ma isegi ei kaalunud seda, sest puhkusepäevad olid juba miinuses. Mõned nädalad enne EM-i sain trammis kõne, et kuidas on, kas soovid taaskord atašee rolli täita. Vakantsed olid Slovakkia ja Soome koondis. Südamesse lõi valu ja emotsioonid käisid üle pea. Palusin mõtlemisaega, aga ütlesin, et kui suudan asjad ära organiseerida, siis palun Soome koondist, sest üle kõige elan ma alati kaasa soomlastele ja lätlastele, kui eestlaseid mängus pole." Seekord muidugi olid, aga ikkagi on tore olla just naabrite võõrustaja. Pidin lihtsalt oma tööd ja tegemised ära organiseerima.
15. augustil läksin sadamasse Soome koondisele vastu. Tallinn oli üles kaevatud ning sõit Meritoni hotelli kestis terve igaviku. Sissejuhatuseks rääkisin Soome koondise šveitslasest peatreeneri Nicolas Buseri, manageri Ari-Matti Jokiga ning mängijatest meenub esimesena kapten Kaisa Alanko. Neil oli ka väga tore arst Laura Gustavsson, kes siiani koondisega koos. Tema märkas seda, et spetsiaalselt Soome koondise jaoks, olid mul küüned Soome sinisesse-valgesse värvitud.
Õhkkond oli sõbralik. Hotelli saabudes oli kõik teada, olukord tuttav ning mingeid tõrkeid ei tekkinud. Soomlastega ei olnud mitte mingeid probleeme. Ainus, mida nad vahel teha palusid, oli seotud hommikusöögiga, et kas natuke müslit või jogurtit juurde ja muud sellist nipet-nopet. Muidu oli ikka tavaline rutiin, treeningud ja mängud, söömised ning info Tallinna kohta. Üks erakordne käik oli ka EMO-sse, seal pidin ikka mängima nõukogude naist, et saaksin kiiresti ilma järjekorras seismata asjad tehtud. Nad ei jäänud kunagi hiljaks ja olid väga viisakad kogu aeg.
18. augustil oli mul sünnipäev ja mitte tavaline, vaid 50. Sõitsime Kalevi halli treeningule ning bussis lauldi mulle. Päriselt, kingitus ei olnud tol hetkel üldse oluline, aga suunurgad tõusid üles, kui nägin muumisokke ja Fazeri šokolaadi, märk tõeliselt õnnelikust riigist :) Kõige rohkem läks südamesse aga heas mõttes tavaline vimpel, kus olid kõikide Soome mängijate autogrammid. Õnneks olin kaasa võtnud kotitäie Kalevi komme, millega neid kostitada.
Treeningute ajal meeldis mulle alati kaasa lüüa ehk ainus roll, millesse sobisin tippvõrkpallurite seltskonnas, oli pallipüüdja ja veekandja. Aga kõige tähtsam oli hingata EM-ga kaasaskäivat õhku, iga hetk oli nii eriline. Treeningu ajal jõudsid päris mitmed õnnitlemas käia nagu Robin Ristmäe, kellel oli suur roll minu esimesel atašee perioodil. Hotelli jõudes lauldi mulle võrkpalliliidu tiimi poolt sünnipäevalaulu.
19. august oli päev, mis mul kunagi meelest ei lähe. EESTI-SOOME…
Räägiti, et saalis oli pea 5000 eestlast ja 2000 soomlast, aga täna pole sel enam tähtsust.
Minu Eesti oli südames sügaval, aga soomlastega oli mõne päeva jooksul tekkinud nii eriline tunne, mida ma kogesin esimest korda. Naiste värk, emotsioone on rohkem, samuti naeru ja pisaraid. Kuulasin mõlemat hümni ja mõtlesin, et kuidas iganes see mäng täna ka ei lõppe, on mul emma-kumma pärast kurb. Ma istusin Soome koondise pingi taga, aga pilk oli tühi. Ma ei mäleta platsil toimuvast mitte midagi, sest sees kõik kees. Jälgisin, et soomlastel oleks vett piisavalt ja kui nad mind vajavad, olen olemas. Viiendat geimi ma siiski mäletan. Mäletan seda lõppu ja Eesti naiste olekut platsil. Nad olid andnud endast kõik ja võitlesid viimse veretilgani. Soomlased nutsid rõõmupisaraid. Sport on sport. Kallistasin neid garderoobis ja bussis. Nad olid ikkagi "minu" tüdrukud.
Teise mänguna mäletan seda, kui Soome läks Hispaania vastu ning võit oleks taganud alagrupist edasipääsu. Tegu oli võrdsete vastastega, mängiti neli tasavägist geimi ja soomlased kaotasid 1:3, kuid iga geim lõppes väga võrdselt. Mäletan, kuidas Suvi Kokkonen istus platsil ja nuttis lohutamatult krokodillipisaraid. Ainus, mida suutsin teha, oli minna juurde ja võtta ümbert kinni. Edasipääs oli nii lähedal. Suvi jäi mulle igas mõttes meelde. Eesti koondisest sarnaneb ta kõige rohkem Milkale ehk Kristiine Miilenile. Alati tapja pilk silmis, lõpuni välja ja valusa kaotuse puhul pisarad. Aga ta on jõudnud kaugele. Samal aastal jätkas ta karjääri Saksamaal, seejärel Rumeenias ja tänavu ülitugevas Itaalia liigas.
Veel jäid mulle väga meelde toanaabrid Daniela Öhman ja kapten Kaisa Alanko. Kaisal olid alati väga ilusad soengud mänguks tehtud, aga trennides ja mängudes oli ta rahu ise. Alati keskendunud, tõsted mõõdetud ning õpetamas nooremaid naiskonnakaaslasi. Vaid lõpupeol Itaalia restoranis oli ta elavam ja jutukam.
Danielast peab eraldi kirjutama. Temaga suhtleme siiani ning kui ta pärast EM-i läks Prantsusmaa liigasse, Nancy klubisse, kus mängis ka meie Milka, siis ma läksin neile sinna külla. 16. märtsil on tal sünnipäev ja just selle päeval toimus viimane liigamäng, mis lõppes võidukalt. Inimesena on ta hästi südamlik ja otsekohene ning ma väga loodan, et saan tema mängudele veel välismaal kaasa elada.
Tulles natuke EM-i juurde tagasi, siis soomlaste lõpupidu toimus Itaalia restoranis, kus tänati ja tõsteti üksteise auks pokaale. Pärast viimast mängu, läksime soomlastega Unibeti kõrval asuvasse Prismasse ning ohh "üllatust", sealt tuldi välja lagritsajäätisega! Seejärel hotelli ennast ilusaks tegema ja siis lõpupeole. "Afterpartyks" aitasin neil leida karaokebaari, aga sinna ma ei läinud kaasa. Täna mõtlen, et oleksin ikka võinud. Järgmisel päeval sõitsid nad bussiga sadamasse. Jätsin nendega hotelli ees hüvasti, pidasin lõpukõne ja kõndisin üle Toompea mäe koju, pisarad voolasid. Olen tänulik selle telefonikõne eest, mis viis mind soomlastega kokku.
Suhted Soome koondisega ei ole sugugi unustusehõlma vajunud. Eesti naised mängivad igal suvel soomlastega kontrollmänge ning suurem osa Soome koondislastest on samad kuigi muidugi on ka uusi noori. Ma proovin alati saalis olla, olgu see siis Eestis või Soomes.
Sellel suvel ehk 2025. aastal sain neilt kingituseks ka EM-i #15 Daniela Öhmani mängusärgi, millel olid kõikide autogrammid. No comments!
Iga kord, kui nad Tallinnas mängivad, läheb südame alt soojaks.
Tekib selline deja vu tunne, et kas tõesti EM kestab edasi ja ma sõidan nendega pärast mängu koos hotelli sööma.