24. juuni 2026
Pariisi seiklused jätkusid reedel Diori muuseumi külastusega. Me oleme Annikaga ikkagi kultuursed inimesed. Ilm oli jätkuvalt kuum, aga me ei lasknud ennast häirida. Metrood ja taksot ei kasutanud kordagi. Käisime jalgsi ja jõime liitrite kaupa vett. Vee joomises purustasime mõlemad oma senised isiklikud rekordid.
REEDE 19. JUUNI
Olime juba varakult ostnud piletid ilmakuulsasse Diori muuseumisse, mida Marina Laikjõe oli soovitanud minu sõbranna Hedwigile ja Hedwig omakorda mulle. Hedwig on suur moekunsti fänn ning tema haaras ideest kohe kinni. Mina omakorda mõtlesin, et ega ma mingi naine metsast pole, armastan ka kleite kanda ja muuseumite vastu pole mul midagi. Annika oli samuti päri. Me pole kadedad ka linki jagamast: https://www.galeriedior.com/en
Muuseum ise paistab pealt tilluke, aga sees oli sügavust küll ja veel. Tuur algab kolmandalt korruselt kuhu saab liftiga ning turistid kuulavad sõna ja ei trügi. Kogu info on ka inglise keeles, nii et muretsema ei pea. Sissejuhatuseks saame teada, et härra Christian Dior sündis Normandias lillede ja lõhnade keskel. Esimeses saalikeses ei saa arugi muuseumi suurusest ja väljapanekute mastaapsusest ning saale tuleb veel ja veel, üks uhkem kui teine- kleidid, lõhnaõlid, videod kahe ilmasõja vahelistest moenäitustest jpm. Tõeliselt glamuurne ja uhke ning me ei kahetse kordagi, et näpistasime Pariisi rannailmast umbes tunnikese selle külastamiseks.
Palavusega aju ikkagi nii kiiresti ei tööta kui karges pakases ja nii tegime plaane vastavalt jõudlusele. Lonkisime Eiffeli suunas, sõime-jõime ja otsustasime sellegi kolgata tee ette võtta. Mis siis kui oled käinud, ikka tuleb tagasi minna, sest tornidest avanevad alati absoluutselt parimad vaated. Eiffeli torn valmis 1889. aastal Pariisi maailmanäituseks. Tallinna Teletorn avati pea 90 aastat hiljem, aga mõlemad kuuluvad täna WFGT liitu ehk pikemalt Maailma Kõrgete Tornide Föderatsiooni. Ülikõva!
Midagi teistmoodi tegime seekord ka - tulime keskmiselt platvormilt jalgsi alla. Proovisime kõndida nagu tõelised mannekeenid ning 50 pluss kategoorias olime kindlasti tasemel. Pardon, Annika ikkagi 40 pluss. Ega midagi suurt võrreldes eelmiste kordadega muutunud pole-rahvast on palju, vaated hunnitud ning kui keegi on raha peale vihane, siis kõige tipust saab luugist osta paar piiska šampanjat plastmasstopsis, mis maksab "kõigest" 24 eurot, aga elamus seegi!
Plaan A nägi ette samal päeval veel triumfikaare otsa ronimist ning kõrgelt Eiffeli tipust tundus sinna jõudmine käkitegu. Aga aeg läheb ikka omasoodu ja ma tahtsin leida mingit kindlamat jalgealust ja varjulist kohta, et telefonist kaasa elada meie võrkpallitüdrukutele, kes läksid Kalevi hallis vastamisi Läti koondisega, keda lihtsalt pidi võitma. Põrgukuumuses ja hambad risti kõndisime mööda Seine jõe kallast ning peagi leidsime ka pargi kuhu ennast linale pikali viskasime. Käis kolmas geim, olime taga, aga tugev geimi lõpp meie tüdrukute poolt viis mängu neljandasse geimi, mille Eesti võitis kindlalt. Jäi veel see vastik viies aeglase surma geim….Läti sai esimesena matšpalli kätte, kuid meie tüdrukud ei murdunud ja võitsid viienda 18:16 ning kogu mängu 3:2. Uhke värk! Huilgasime suurest rõõmust, aga keegi halvasti ei vaadanud. Kuna hetkel käimas ka jalgpalli MM, siis igasugu hõiked on tavapärased.
Mõningaid plaane oli meil veel, aga Aperoli joomine tundus sel hetkel kõige adekvaatsem.
Lohutasime end sellega, et homme on uus päev, päike tõuseb ja aega on maa ja ilm.
LAUPÄEV 20. JUUNI
Ärkasime vara, et minna lõpuks ometi jooksma, mis pidi olema algselt meie reisi põhitegevusi. Aga inimene teeb plaane ja jumal ainult naerab selle peale. Kella 7 ajal oli sooja üle 20 kraadi ja võtsime suuna Pere Lachaise kalmistu suunas, mis on minu meelest Pariisi üks maamärkidest ning kuhu on maetud üht koma teist. Laupäeval avatakse surnuaed alles 8.30 ning kuskilt külje pealt sisse ei saa, sest ümberringi on kõrge müür teravate konksudega. Mis siis ikka, tutvusime ümbruskonnaga ja leidsime maisest sfäärist hoopis 2024. olümpiaujula. Sportlike inimestena tegime just selle ees pilti, mitte erinevate kuulsuste haudade taustal.
Pärast jooksu olime endiga väga rahul, pakatasime optimismist ning võtsime ette "tegemata" tööde nimekirja ning suundusime selle päeva kõige kaugemasse nurka- triumfikaarele, mis paikneb kergelt mäe otsas. Ikka jalgsi, et riided ja ise higist leemendaks. Triumfikaare otsa ei lähe mingit lifti v.a. puudega inimestele ning teekond pole pikk, kõigest 194 trepiastet. Vaated on selle eest igasse ilmakaarde lihtsalt imelised ning minu meelest näeb sealt täpsemini millega tegu kui kõrgelt Eiffeli otsast. Minu lemmikvaade on Montmartre mäe suunas, sest triumfikaare otsast hoomab kõige paremini seda kui kõrgel see ikkagi on. Hommik oli kenasti alanud.
Tühi kott püsti ei seisa ning teel järgmise objektini, ikkagi sõime ka nipet-nopet. Järgmisena pidime vallutama kuulsa Lafayette nime kandva kaubamaja katuse, mis on inimestele avatud ning kust näeb samuti tähtsamaid maamärke. Õues oli nii palav, liikusime isegi aeglasemalt kui Hispaania teeteod, aga kohale me jõudsime. Kõige äärmises nurgas on nööriga piiratud ala lamamistoolide, baaripukkide ja toolidega kuhu väsinud turist saab maanduda. Sissepääsu juures pidi vaid ütlema, et me ostame dringi, no problems ja soovime lamamistoolidele. Nii lihtne see oligi. Minu sõbrannal olid uljamad plaanid. Kuna katusel oli tõesti palav nagu saunas ja meil olid rannatoolide moodi tooted, siis ta võttis end rannariiete väele, sest ümberingi olid ikkagi kenad kohalikud mehed. No ja päevitamine on ikkagi põhjamaa inimese jaoks eluliselt vajalik. Minul oli hiljutine Samose saare pruun veel peal, rannariideid ei taibanud selga panna ja nii polnud ka kurje kavatsusi. Varsti selgus, et tegu on ikka lubamatu tegevusega ja tuldi viisakalt ütlema,et esimesed riided on ok. Mis siis ikka, kui ei proovi, siis ei saagi teada!
Katusel tundus elu nagu lill ja mitte miski ei meelitanud maisesse ellu naasma, kuuma kätte kõndima. Aga meil olid ostetud Notre Dame kiriku tornide piletid, järgmised 424 trepiastet. Kirikusse endasse pääseb tasuta, aga eraldi tornidesse tuleb pääse lunastada ning kuigi me olime küpsed kui ladvaõunad, olid kirikust avanevad vaated Ladina kvartalile hingematvad. Pärast kirikut läheb ristiinimene ikka baari , hing oli paelaga kaelas ning kosutasime end Normandia kuiva õunasiidriga ning loomulikult jälle kondimootoriga koju. Selle päeva märksõnaks kujunes üle 40 000 sammu koos hommikujooksuga. Eesti naine on ikka visa hing, pidime tõdema.
PÜHAPÄEV 21. JUUNI
Kätte oli jõudnud meie jaoks teine vehklemise päev EM-l ning naiskonnavõistlus- üks kõigi ja kõik ühe eest! Rongid sõitsid nagu pidid ning jõudsime õigel ajal halli. Tundus, et tüdrukutel oli hea meel meid näha, meile naeratati rõõmsalt. Kõhus hakkas keerama, aga meeleolu oli ülev. Ei ole midagi paremat kui sporditurism ja omadele kaasaelamine.
Esimese vastase Rumeeniaga läks kenasti, alguses võrdselt ning lõpuks kindel võit. Veerandfinaalis tuli vastaseks Ukraina, võrdsed vastased. Lõpuks jäi paar torget puudu kuigi meie ankrunaine Katrina tegi viimase viie sekundiga tormijooksuga kolm toregt, aga sama tegi ka vastane. Pole hullu, tuli edasi vehelda viienda koha peale. Iga koht on olümpiamänge silmas pidades eluoluline. Eesti võitis kuue punktiga Šveitsi ja viienda koha matšis mäekõrguselt Venemaad. Tublid tüdrukud!
Kohalikud eestlased rääkisid meile hallis, et täna tähistavad prantsalsed linnas nn nende väikest jaanipäeva. Ühtegi lõket linnas ei süüdatud, aga pidu ja pillerkaar kestis hommikutundideni. Kui meie hüppame üle lõkke, siis prantslased hüppasid sildadelt Seine jõkke. Kuumalaine tõttu oli linnapea andnud korralduse hoida parke ööpäev läbi lahti, et inimesed saaksid veidigi leevendust, aga alkoholi joomine oli parkides keelatud. Viimasest küll keegi kinni ei pidanud. Kõndisime linnas, pikutasime jõe ääres ja kuidagi jõudsime ka koju, sest sellisest rahvamassist läbitrügimine nõudis omajagu oskust. Aga nägime ära! Pole kindel, kas seda tahaks veel näha, aga kord elus ikka on huvitav ja me olime uudishimulikud ka veidi.
Just siis kui olime juba suure kuumaga ära harjunud, oli kätte jõudnud tagasilennu päev. Tõesti oli kahju lahkuda, oleks tahtnud veel vehklejatele kaasa elada, hommikul joosta, minna veelkord Montmartre mäele, kuhu jõudsime vaid korra. Läksime MARAIS linnaossa, mida oma raamatus on kirjeldanud Marina Laikjõe kui täiesti kastist väljas piirkonda, kus pole kuulsaid objekte ja ehitisi, küll aga on see inimeste lugude piirkond.
Lonkisime sihitult sinna, sõime-jõime, rääkisime juttu ning tulime hotelli tagasi, et võtta oma kohver ja minna tuldud teed Eestisse tagasi. MERCI, PARIS!!!
Mina tahan tänada oma head sõbrannat ja endist Teletorni kolleegi Annikat, kes tuli minuga Pariisi teadmata, mis teda ees ootab. Olles üdini spordiusku, nägi ta alles esimest korda elus vehklemist ja armus sellesse. Me kumbki ei soovi sihitult poodides trampida ja meile meeldib liikuda- mida rohkem, seda uhkem. Ning meid kannab edasi meeletu uudishimu ümbritseva vastu. Siinkohal jõuangi tagasi loo algusesse. Annika ongi see müüdimurdja. Viimasel viiel aastal on saanud minust pigem üksikreisija, kes teab ise kõige paremini, mida ta tahab näha ja kuhu jõuda. Kuid Annika osutus minu peegelpildiks, kellest kumasid vastu minu enda soovid ja tahtmised nagu pühapäevaõhtused päikesekiired Montmartre mäelt!
AITÄH SULLE!
