19. juuni 2026
Kui meie Annikaga Pariisi jõudsime, oli vehklemise EM juba alanud. Aga seekord tulime spetsiaalselt naiste võistluseks kohale. Kuigi Annika on sportlik tüüp, polnud ta mitte kunagi varem vehklemisele kaasa elanud ja täna võib öelda küll, et lollidel veab. Annika nägi juba esimesel korral lives, kuidas Katrina Lehis kulla võidab.
Pariisi jõudsime sekeldusteta- lennuk ei jäänud hiljaks, rongijuhid ei streikinud, hotellis oli tuba olemas ja meid oodati. Saabudes oli härrasmees vastuvõtus esiti morni näoga ja me mõtlesime kohe, et midagi on meie broneeringuga vist lahti. Ta sai meie kohmetusest aru ja ütles pardon, et ma vaatan hetkel Portugal-Kongo mängu ja seal ei ole kõik nii nagu ta lootis näha. Nii et jõudsime ilusti tuppa ja esimesel õhtul ka Montmartre mäele päikeseloojangut nautima kuhu olid vist pooled turistid ennast sättinud. Ja kui me seal juba olime, tegime ka Montmartrele kohe ringi peale. Sooja oli üle 30 kraadi ja kiiret polnud kuhugi.
VEHKLEMISE EM - epeenaiste individuaalvõistlus 18.06
Järgmisel päeval ärkasime enne kukke ja koitu, sest naised alustasid alagrupis vehklemist juba 8.30 ja võistlus toimus mitte pealinnas, vaid 16 km kaugusel Antonys kuhu sai rongiga. Rõõmsal meelel astusime kell 8:00 hotellist välja, läksime raudteejaama, lobisesime lõbusa piletimüüjaga ja istusime rongi. Ja siis hakkas juhtuma.
Olime mõned peatused sõitnud, kui midagi öeldi prantsuse keeles, millest me aru ei saanud, aga nägime kohalike pikaks vajunud nägusid, pärast mida nad hakkasid usinalt oma nutikates midagi kirjutama. Üks tüdruk tõlkis meile, et kuskil on mingi error ja peame rongi vahetama. Vahetasime rongi, meeleolu oli ülev kuni selgus, et tuleb veel kord rongi vahetada, aga mida ei tulnud, oli seesama rong.
10km oli mindud, 6 veel ja nii trügisime end kohaliku linnaliini bussi, mis pidi vehklemishalli viima. Annika surus ja trügis peale ja mina läksin vooluga kaasa. 6 km sõitu ja kõigest tund aega sh pidime viimase kilomeetri veel jooksma, sest buss vahetas suunda.
Aga kohale me jõudsime, alagrupis olid matsid juba läbi, kõik meie naised said edasi ning play-offideni oli aega. Saalis kohtusime ka Katrina õe Reiliga ning meeleolu oli ülev.
Esimene matš 64 hulgas läks liiga põnevaks, aga Katrina võitis lisaajal ja kõik oli väga hästi. Edasi sai ka Julia , teised meie vehklejad kahjuks kaotasid. Järgmised matšid toimusid samas kõrval, aga hulga kenamas ja modernsemas hallis. Eesti fännklubi tegi kõva häält ning näha oli, et mida matš edasi, seda kindlamaks Katrina vehklemine muutub.
Vahepeal oli ka pea kolmetunnine paus, mil me avastasime Aldi poe. Tahtsime sooja ilma vastu osta erinevaid külmi jooke, aga poes ei müüdud topsikuid ja suundusime ainsasse baari, mis seal kõrval imekombel oli. Läheme sisse, kõledus, kohalikud mehed, suur ekraan ja mingi automaat. Ekraanilt vaatas vastu hobuste võiduajamine. Tellisime siis ka veini, valisime endale hobused välja, raha ei panustanud, aga põnevust oli rohkem kui rubla eest. Annika hobune, kellele võitu ei ennustatud, kukkus viimasel tõkkel ja jäi esikohast ilma. Aga kui ei vea hobustega, siis veab vehklemises, ütleb ka Eesti vanasõna.
Läksime saali tagasi, vererõhk laes, aga tunne oli ülev, meie oma tüdruk võitleb kõige kõrgemate kohtade nimel. Ja mida matš edasi, seda kindlamalt need võidud tulid. Alates veerandfinaalist hoidis Katrina lõpuni turvalist vahet ja ei lasknud põnevaks minna.
Samal päeval toimus teinegi võistlus ehk meeste florett ja seal elasime häälekalt kaasa kohapeal valitud lemmikutele ning seegi lõppes muinasjutuga. Võitis kohalik poiss Rafael, kellele prantslased laulsid kaasa vägagi häälekalt hümni. Tsiteerin siinkohal ka vikipeediat: Florett on üks kolmest sportvehklemise kategooriast. Floretis kasutatakse kerget ja paindlikku relva. Punkti saamiseks tuleb torge sooritada torso piirkonda. Sarnaselt epeega tuleb punkti saamiseks torgata vastast relva otsaga, kuid floretis kannavad vehklejad vehklemisjaki peal elektrit juhtivat vesti (laméd), mis tagab selle, et korrektselt registreeritakse ainult lubatud kehapiirkonda sooritatud torked. Erinevalt epeevehklemisest saab üheaegse torke korral punkti ainult see vehkleja, kellel on prioriteet ehk eelõigus.
Vahepeal juhtus igasugu asju veel nagu näiteks mobiiltelefoni unustamine wc-sse, millele ma jooksin ülehelikiirusel järgi ja keegi polnud veel seda pihta pannud. See tekkis sellest, et enne finaale aeti kõik saalist välja ja käidi ka vetsus järel, et kõik lahkuksid. Mõte siis selles, et finaaliks pidi olema eraldi kallim pilet või kogu päeva pilet, mille pidi uuesti skännima.
Päev aga kestis ning kestis ja ärevus järjest tõusis. Alates poolfinaalidest veheldi vaid ühel rajal saali keskel, mis oli nii pidulik, aga ka dramaatiline. Viimase tingis muusika, mille saatel võistlejad sisse tulid. Ja edasi me teame, mis juhtus. Meie Katrina Lehis tuli teistkordselt Euroopa meistriks, turistid sõitsid rongiga hotelli tagasi ja uni ei tahtnud kaua tulla, sest elevus oli nii suur.
AITÄH KATRINA, ANNIKA, REILI JA NIKOLAI!
